Tere, mina olen Merit ja minu pangakontol on hetkel kuus eurosenti.
Olen tartlasest tudeng, kelle eriala kõrvalt töötada on põhimõtteliselt võimatu. Jagan kodu maailma kõige lahedama kassiga, preili saab enda kiisueinete doosi ka siis, kui minu viimseks eineks on eilelõunane omlett. Prioriteedid on paigas, mina olen rahul, et tema on rahul. Pealegi on minul ka samas linnas elavaid sugulasi, kes hea meelega mind nuumaksid. Eks aeg-ajalt neid külastades söön kõhu täis küll, aga raha millegi jaoks ometi ei küsi. Ema hoian võimalusel rahamuredest eemal, tema võiks ideaalis igavesti uskuda, et tal on suures linnas elav kreatiivne, intelligentne ja asjalik tütar.

Armastan kirjandust, kuid liiga kauaks enda kätte unustatud "Alice B. Toklase autobiograafia" kogus piisavalt viiviseraha, et enne selle tasumist uusi teoseid laenutada ei saa. Ja oh kui pikk on mu to-read-list! Jumaldan lauajalgpalli, mille žetoon maksab paraku pool eurot ja isegi kogu mu taara tagastamisel jääks 32 senti puudu. Ei ole paremat puhkust, kui juua maakodus perekonnaga kohvi, mängida Aliast või Eesti mälumängu ja sealjuures naerda. Naerda elu kerguse üle. Aga niikaua, kuni maakodu mulle saja kilomeetri võrra lähemale ei kolita, jääb neid  käike aina vähemaks. Transport maksab. Kõik maksab.

"Eks see ole jah see tudengi elu", mühatad sa ilmselt. Muidugi on sul õigus, tudengi elu on vahva. Idülliline. Vähemalt niikaua, kuni idülli moodustavad aspektid on enamjaolt positiivsed. Tudengielu õpetab raha vähemoluliseks hindama kui näiteks teadmisi ja sind ümbritsevaid inimesi. Aga paraku töötab see vaid juhul, kui sul on toimetulekuks piisavalt finantse.Ja vastupidi-  kui raha  e i   o l e, saab sellest oluline faktor, mille ümber mõtted alatasa keerlevad. Tunnen, et mida kauem enda koduseinte vahel praekartuleid söön, seda enam kaob elu käest. Sekund sekundi haaval vajub päev õhtusse. Lase mul armastada midagi muud peale raha!