Tere, olen Joosep. Minu pangakontol on 66 senti. Tean seda, sest kontrollisin oma kontojääki ka täna hommikul, isegi aimates, et kõik jääb samaks. Teen seda tihti, loodan, et on olemas kõrgem võim, mis mind mõnikord juhuse tahtel võiks abistada. Seda on ju varemgi juhtunud, inimesed pääsevad lennuhukust, sest ei jõua õigel ajal lennukile või saavad lotovõidu. Igapäevaelus õnn aga puudub, kõik on süsteemselt vaene ja õnnetu. Ning ma ikka loodan, et äkki...

Te kõik teate seda tunnet. Te avate külmkapi ukse, ent ei leia sealt midagi. Kui paljud ei leia midagi, mida nad otseselt süüa ei tahaks, siis mina ei leia tõesti mitte midagi. Seal on vaid margariin ja kaks aastat vana hapukurk. Tuleb teha midagi muud: kui ei ole süüa, siis lihtsalt ei ole. Lähen oma tuppa, loen raamatut. Kõik, millest raamat minuga räägib, on mu oma mõtted. Laused haituvad mu silme ees, need muutuvad küsimusteks, inetuks fantaasiaks - raamat tahab teada, kuidas sa homme elad? Kuidas sa ütled omanikule, et ei ole lihtsalt üüriraha. Tean, et mul oleks see ükskord olemas, kuid mitte siis, kui seda nõutakse. Seega mida teha? Röövida panka? Kuskil kellelgi on see raha ja siis mõtlen, et kuidas tal on rohkem õigus seda omada, miks see ometi mulle ei või kuuluda. Isegi, kui ma leian neis koledates fantaasiates, et õigus kuulub mulle, siis kuidas ma saaksin kelleltki jõuga raha võtta, kui neil on püssid ja politsei ning mul on vaid meeleheide? Oh, aga ma ei loe enam üldse raamatut. Lähen kontrollin parem külmkappi. Hetk pärast ukse avamist mõistan, et tegin seda juba enne. Imet ei ole juhtunud, toit on endiselt otsas ja raamatut lugeda ei saa, mõte triivib rahale.

Raha ei mürgita kedagi, selle puudumine mürgitab. Öeldakse, et elu on ilus, seda tasub vaid märgata. Käisin oma emal Tallinnas külas. Mul on õde, ta on väike ja kuuene. Ta on lõbus laps, näitab mulle oma joonistusi, teeb nalja. Ma naeratan vastu, kuid on ju ilmselge, et vaid viisakusest. Ma ei suuda tunda sama rõõmu, mis tema, sest pean emalt jälle raha küsima. Tean juba vastust. Ta hoolib minust, aga isegi tema ei saa anda mulle raha, mida tal endalgi ei ole. Küsin ikka. Teisiti ju ei saa. Selgub, et mul on võimed tulevikku ennustada, sest teadsin ta vastust ette. Me ei tunne end enam üksteise seltsis mugavalt - ta on vihane, et ma ise ei saa hakkama, kuid veel vihasem iseenda peale, et ei saa mind kuidagi aidata. Ja mina olen enda peale vihane: miks ma pidin küsima? Teadsin ju, et nii läheb.

Päev liigub õhtusse. Ütlen, et pean Tartusse tagasi minema. Bussiga. Tegelikult ma ei lähe bussiga, mul ei ole piletiraha, aga nii on ema süda rahul. Ta teab, et siis ei ole ma täiesti saamatu. Teise linna liigun siiski, kasutan selleks lihtsalt odavaimat võimalust ning seisan tunde maantee ääres, pöial püsti, suunaga itta (tegelikult taevasse, sest liikumissuund on ida, kuid ülespoole suunatud pöial on rahvusvaheline vaeste rändurite tunnusmärk).

Olukord pole õnneks täiesti näotu. Ma olen tervelt 11 korda rikkam kui Merit. Mul on sõbrad, kes mulle vahel süüa pakuvad. Mida mul ei ole, on raha. Võiks öelda, et see on teinud minust maniaki. Mul puudub rõõm, sest see see seisab vaesuse taga.